Too sexy for my shirt..

[Sebastian Valentines]

Umbes kolm nädalat tagasi oli Sebastianil olnud üks väga kehv päev. Alustuseks oli ta kuskilt üles korjanud mingi haiguse, mille tõttu ta pidevalt nuuskas, köhis ja kurku valutas. Loomulikult eraldati ta rõõmsalt ülejäänud patsientidest, et ta seda kogu oma ja ka teistele majadele ei jagaks.
Pärast teist päeva üksikus toas koos oma tee ja paberinutsakutega tõusis tal üpris kõrge palavik, mis võimendas tublisti ta tavapäraseid hallutsinatsioone, nii et tal õnnestus tassiga teadvusetuks lüüa nii arst, kes teda üle vaatama oli tulnud, kui ka valvur, kes mõni hetk hiljem kolina peale saabus. Pärast seda oli tass juba liiga ebastabiilses olekus, et kedagi sellega lüüa, nii et ta oli haaranud lusika ja piki koridori liikudes oma kujudeldavate sõprade ja muude olendidega kakelnud, kuni ta valve laua juures lõpuks peatati.

Ja see oli peamine põhjus, miks noormees peaaegu kuu aega oma hullumaja "semudest" täiesti ära lõigatud oli olnud. Väga palju ta neid muidugi ei igatsenud, kuna esimese nädala oli ta päris haige ja rahustite mõjuall ning teise nädala veidi vähem haige ja rahustite mõju all. Kolmas nädal ja paar päeva peale lihtsalt ei tundnud väga pika ajana isolatsioonis istumiseks. Sai rahulikult aega iseenda jaoks. Siis lõpetati talle ka kõikvõimalike ravimite andmine, mis teda arstidele ohutumaks tegi, nii et ta pea sai piisavalt selgeks.

Nüüd oli aga Sebastian kogu oma hiilguses naasnud, sööklas mitu tassi teed alla kugistanud ja ka puhketuppa ühe plasttopsiga veel umbes klaasitäie kaasa tarinud, mis tõttu tal oli veidi palav. Kuti õnneks kandis ta musta, väga kortsus, triiksärki, millel oli imeline võimalus nööbid lahti teha - palja ülakehaga jooksmist üldiselt puhketoas väga ei soositud, mis oli muidugi kurb, kuid avatud nööpidega võis isegi mõnda aega rõõmsalt hakkama saada. Vähemalt valvur, kes ta puhketuppa saatnud oli, kortsutas vaid õrnalt kulmu, kuid ei öelnud midagi.

OT: Alec

[Alec Arnaud]

Alec ei olnud üsna pikka aega isolatsioonis istunud. Okei, aeg-ajalt pandi ta sinna paariks-kolmeks tunniks rahunema, aga ööpäeva polnud ta juba paar-kolm kuud seal veetnud. Ei tea, kas tal oli tablette muudetud või lisati rahusteid juba toidu sisse. Arnaudil polnud huvitavaid ohvreid ka viimasel ajal, kelle mõnitamisega endale "teenida" pilet isolatsiooni.

Noormees kõndis enesekindlal sammul puhketuppa, helebeež sviiter seljas, varrukad muidugi küünarnukkideni tõugatud, ja jalas olid tal tumesinised sirgelõikelised teksased. Ta oleks tahtnud vööd, aga seda oli hullumajas loll küsida. Alec astus puhketuppa ja seisatas, vaadates ringi. Üks töötaja juba jälgis Alecit, et millega ta kavatseb nüüd hakkama saada. Arnaudil ei olnud kindlat plaani. Ta märkas Sebastiani, keda ei olnud juba pikalt näha olnud, sest ta olevat ühe arsti oimetuks löönud. Alec kõndis Sebini, kellel oli mingi plasttops käes. "Oled rahusteid täis topitud?" küsis Alec, istudes ühele diivanile. Isolatsioonist tulid patsiendid tihtipeale tagasi köögiviljadena, kellel läks mitu nädalat, et jälle "normaalseks" saada.

[Sebastian Valentines]

Sebastian lonksas rahulikult oma teed ja hindas olukorda puhketoas. Kõik teadsid teda üldiselt kui üpris neutraalset ja ohutut olevust, kes kedagi ei vigastanud, kui tal juhuslikult hallutsinatsioone polnud, ning peamiselt esinesid tal need luulud vaid õhtusel ajal või siis haiguste tõttu - põhjus, miks tal toakaaslast ei olnud. Mõni jalamatt ta siiski loomulikult polnud. Vähemalt mitte alati.

"Kusjuures, oma teada küll ei ole," vastas Sebby, pöördudes Aleci poole, kes mingil hetkel ilmselt saabunud oli. Noormees libistas pilgu kiirelt üle, noh, ütleme siis semu, enne kui ta kõrvale diivanile potsatas ja imekombel mitte tilkaki teed kuhugi peale ei ajanud. Ta oli selle üle päris uhke ja võttis tähistamiseks kohe teest üle suure lonksu.
"Numh, on siin midagi põnevat toimunud vahepeal?" küsis Sebastian oma topsi imetledes. Loota ju võis, eks? Võib-olla keegi peale tema oli ka end lusika ja tassiga valvelauani võidelnud?

[Alec Arnaud]

Mees toetas enda parema jalalaba vasaku põlvele, istudes nii äärmiselt mugavalt. "Seda ütlevad nad kõik," vastas Alec ükskõikselt, olles tegelikult üsna kindel, et kui Seb ütles, et ta on selge, siis ta seda ka on. Kõik said aru, kui nad olid rahusteid täis topitud nagu jõulupart õuntega. See tunne oli tavalisest nii palju erinevam. Pealegi ei oleks Seb puhketoas, ta oleks tõenäoliselt enda palatis magamas, sest sellises olekus ei jõudnud palatist väljudagi. "Üks uus tšikk tuli, oli alguses ebastabiilsetes, aga siis üritas üht vangivalvurit tooliga maha lüüa. Automaatne pilet ohtlikesse," rääkis Alec. Valvurid olid justkui vanglas tööl, kuna pidid "hullude" vabadust igal moel piirama. Õnneks oli mõni normaalsem.

[Sebastian Valentines]

Sebastian ei nõustunud Aleci lausega, kuid ta ei viitsinud vastu vaidlema ka hakata, nii et ta kergitas lihtsalt hetkeks kulmu ja rüüpas teed, mis nüüd kahjuks otsa sai.
"Njah, kahju," noogutas Sebby topsi kokku surudes ja üle kahe noorema plika peade prügikasti lennutades. See läks suhteliselt mööda, aga põrkas vastu seina ja maandus ikka õigesse kohta, mis pani noormehe rõõmsalt üllatuma. Kahju oli tal selle tüdruku ümber paigutamisest, kuna värske veri oli alati tore, eks. Tal oli ka oletus, et võib-olla Alec aitas sellele toolijuhtumile kaasa, kuid samas, kes teab.
"Vähemalt ei pannud nad mind sinna," ohkas Sebastian üpris rahulolevalt, end sirutades. Ohtlikutest oli nii palju teada, et väljaspool oma maja nähti neid väga harva ja Sebastian eeldas, et seal poleks kuigi põnev. Tal endal oli arstide ja teiste ründamist tegelikult päris sageli ette tulnud, aga kuniks oli selge, et poisil suurem osa ajast siiski pea klaar oli ning tapamõtteid ei olnud, võis ta ilmselt ka ebastabiilsete juurde jääda.