Sweet dreams

[Socorro Hood]

Socorro tõusis keset ööd voodis istukile, higipiisad laubal pärlendamas, sõrmed sügavamale lina sisse kaevumas ning rind endiselt liiga kiires tempos tõusmas ja langemas. Olles endale sisendanud, et tegemist oli kõigest järjekordse õudusunenäoga, viskas neidis jalad üle voodiääre ning üritas endiselt kergelt värisedes end püsti ajada. Ta pidi siit välja saama, kohe, ta ei suutnud enam nende nelja valge seina vahel vangis olla. Pikemalt kõhklemata, vajutas Sorro oma käevõrul asuvat väikest punast nuppu, ning ei läinudki kaua, kui juba võis ukse tagant samme ning võtmekimbu klõbinat kuulda ja hetk hiljem avaneski toa teises otsas vaikse kriuksatuse saatel uks, kust astus sisse keskealine valvurihärra. "Mis on?" nähvas too, sest ilmselgelt polnud tal plaanis olnud tänast ööd magamise asemel näitsiku vajadusi rahuldades veeta. "Vetsu on vaja," tegi Scar süütu näo pähe, ise seejuures õrnalt õlgu kehitades. "On teil nii raske oma häda õhtul ära teha, kurat küll," nurises valvur, kuid astus siiski ukse eest ära, et Sorro endast mööda lasta. Kui ta seda aga enda järel kinni tõmbama hakkas, reageeris Socorro kiiresti, mehele rusikaga kõva obaduse vastu kukalt virutades, mispeale too teadvusetult sinnasamasse maha varises. Enda ümber kõhklevalt ringi vaadanud, haaras näitsik mehe kätest, teda vaevaliselt mööda koridori edasi lohistama asudes. "Pead sa nii kuradi raske olema..." oli nüüd Scari kord nuriseda. Kuidagimoodi õnnestus tal mees siiski väikese töötajatele mõeldud koliruumini tarida, ning ta avas ettevaatlikult selle ukse, meest kolikambrisse sisse lükates. "Sweet dreams," sosistas ta tollele veel hüvastijätuks, koliruumi ust taas kinni lükates ning seejärel vaiksel ja nõtkel sammul mööda koridori edasi sammuma asudes. Hetkel oli tal täiesti suva, kui kiiresti valvurihärra ärkab ja mida ta siis ette võtab, ta tahtis lihtsalt võimalikult ruttu värske õhu kätte saada. Teel sisehoovi, ei pidanud ta õnneks ühegi valvuriga kokku trehvama, isegi valvelaua oma magas nagu okasroosike, ning kuigi ta ei uskunud, et mõni valvuritest sellisel ajal kuskil sisehoovis passib, hoidis ta õuemajale lähenedes siiski puude-põõsaste lähedusse, juhuks, kui mõni siiski oma valvetiiruga õue välja peaks jõudma.

OT: Luna

[Luna von Diecher]

No Luna luusis juba ammu õues ringi. Tema valvur polnud märganud,et neidis oli välja hiilinud. Tore valvur. Neidisele isegi meeldis tema hetkene valvur, kõik teised on sitapead olnud. Küll üks on pervav ja küll teine käib sul koguaeg samas.
Tüdruk kõndis puude taga ja varjas end. Kunagi ei või teada millal järgmine valvur võib välja ilmuda. Seljas olid neidisel tennised,teksad ja must topp. Kuigi õues oli külm,siis neidist see ei hirmutanud.
Ta kõndis edasi kuni nägi ,et üks neidis on tema poole seljaga ja ,et too jälgib ümbrust. Lexine hiilis vaikselt neidise taha ja karjus järsku: "Paikal! Sa oled kinni peetud!" Kõike seda ütles ta aga ka mehisema häälega.

[Socorro Hood]

Socorro ligines iga sammuga õuemajakesele, kui hetkeks tundus talle, nagu oleks eemal puude vahel midagi heledat vilksatanud. Näitsik jäi ehmunult seisma, enda ümber hirmunult ringi vaadates ning samal ajal valvsalt kuulatades. Talle tundus, nagu oleksid talle ühe lähemale tulnud kellegi jooksusammud. Sorro pilk muutus hägusemaks, jooksusammud kolmekordistusid, midagi jääkülma riivas ta kätt, mingid hääled sosistasid ta peas, vali kriise läbistas ta pead ning neidis haaras meeleheitlikult mõlema käega peast, suutes siiski kuidagimoodi jalule jääda, kuigi parema meelega oleks ta praegu põlvili maha nõrkenud. "Mängi meiega," kõlas otse neidise kõrva juurest nagu mõnest õudusfilmist pärit lapsehääl. "Tule meie juurde!" "K-kes te olete!?" kokutas Sorro hüsteeriliselt. "M-minge ära, mida te minust tahate?" "Sa pead meiega mängima, muidu me tapame su ära," lausus hääl, millele järgnes ebainimlikult kile laste naer. "Tapame ääära, tapame ääära!" Ning kuigi näitsik käed meeleheitlikult kõrvadele surus, ei suutnud see hääli vaigistada. "Sa ju tahad siit ära," sisises hääl ta kõrva juures, naeru hetkeks tagaplaanile jättes. "Siis tule meie juurde, tule mängi meiega." "M-ma ei saa," kogeles Scarlet paaniliselt pead raputades. "M-ma ei näe teid." "See on lihtne," kilkas lapsehääl lustakalt. "Lihtsalt võta oma öösärk ja kägista end selle varrukatega ära." "M-ma ei saa... ma ei taha..." kokutas Sorro hirmunult, mispeale täitsid ta pea vali laste nutt, nende kiledad kriisked ja röökimine. Neidis vajus murule põlvili, üritades pead kättega katta, kuid hääli see eemale ei peletanud. "Minge ära!" kisendas neidis, pisarad põski mööda alla voolamas. Ta peab sellele lõpu tegema, peab siit ära saama... Eneselegi ootamatult, libistas näidis oma pikkade varrukatega valge öösärgi endal üle pea seljast, jäädes nüüd vaid aluspesu väele. Värisevate kätega, mässis ta särgi varrukad oma kaela ümber ning asus neid nuuksetest vappudes oma kaela ümber koomale tõmbama.

OT: See jäi vb natuke segaseks, aga Sorro'l ilmnesid hallutsinatsioonid siis, jah

[Sponsored content]