Oh so what kind of games do you like?

[Adriana Dolohov]

Adriana istus ebastabiilsete patsientide puhketoa nurgas, täpselt kõige mugavamal ja vast ka vanimal diivanil, ta vaatas toas ringi, pruunides silmades vägagi huvitatud pilk ja ta huulilt võis välja lugeda kerge muige. Samal ajal, kui ta silmadega tuba skannis ja ükshaaval kõigil ruumis viibijatel hetkeks pikemalt peatus, tõstis ta oma jalad tugitooli ees asetsevale väikesele kohvilauale. See puhketuba oli nii palju huvitavam, kui stabiilstete patsientide tuba oli suure tõenäosusega paremas seisukorras ja seal oli ka vaiksem, siis ebastabiilsete patsientide puhketoas sai nii palju rohkem nalja. Intriigid ja kaklused ja lihtsalt täiesti segi kamminud vennad. Hmm päris vahva. Nädalaga, mis Adriana intstituudis juba veetnud oli, otsustas ta, et see on maja kõige lõbusam koht ja selles teoorias oli ta nüüd ka täiesti veendunud. Samuti oli ta nädalaga avastanud, et ebastabiilsete patsientide puhkeruumi on päris keeruline sisse saada, tuli kas kisades mõne teise hulluga koos sisse lipsata või lasti sind sisse, kui tol päeval kõik rahulik tundus. Kurb, sest selles kohas midagi teha polnud ja no, hulludele ja ohtlikutele mõeldud puhketuba oli põhimõtteliselt pildist väljas. Päris veene lõikuma või end paljaks kiskuma ja tundmatus keeles tüdruk laulma ka ei viitsinud hakata, et talle otsaette keegi "selle ruumi kasutusõiguste omamiseks peast piisavalt sõge" lööks. Polnud seda väärt.
Nii siis avastaski Ade end justnimelt siit ruumist istumast ja kaalumast, kas mitte paluda kellelegilt, et nad temaga lauamänge mängiks? Või peaks ta lihtsalt kellegagi juttu tegema? Üks asi oli kindel, uued tutvused uuelt korruselt, huvitav ja sellises kohas oli neid vaja, et mitte antisotsiaalsuse ja kõigi nende veidrike veidruste kätte ära surra.
See mäng, kus ümber maailma reisid, see oli ju päris vahva. Näete, veel fakte, mida ei teadnudki enda kohta käivat, aga vot, see koht tõi kõik sellised Ade'i omadused välja, leidis tüdruk ja tegi silma umbes omavanusele tumedapäisele kutile, kes liigagi too obvious pilguga ta jalgu vaatasid. Sellises kohas lühikeste pükste kandmine poleks suurema osa inimeste arust just parim idee, aga ei saanud mainimata, kui väga Adriana praegu tähelepanu ihkas.

OT: Avatud ja noo sisukamad postid on nii armsad.

[Scarlett Audacia]

Täna oli ime juhtunud. Jah tõesti ime, Cara oli lubatud ebastabiilsete puhketuppa. Või noh mitte küll üksinda aga siiski kui väga hästi keskenduda muutus ka valvur olematuks. Aga alati sai alles lõbutsema hakatud tuli valvur keelama või õlale koputama. Tore kujutluspilt haihtus ja Angel pidi vihast karjuma hakkama. Aga nüüd nagu näha oli ta liigagi tubli olnud, et teda siia oli toodud. Kui ta varsti millegagi hakkama ei saa viiakse Carly ohutute juurde ja sellele järgneks lõputu õudus. Igavuse põrgu. Nii eelistas tüdruk ohutute maja nimetada.
Igatahes nüüd neidis siin oli potsatas tugitooli mingi padja hunniku otsa kohe aga käsutati Carlett  püsti ja tiriti padja hunniku alt ära ja tassiti minema. "Nagu mida? Virutan sulle padjaga vastu molu ja põgenen või?" vihastas El ja potstas vihaselt turtsudes istuma.
Ikka veel turritades ja mõnikord vihaseid ja ebaviisakaid väljendeid ning sõnu loopides laskis Ange pilgu mööda ruumi ringi käia. Pilk jäi peatuma valvuril. Too kergitas vaid kulmu kui Lotta oma suuvärki kasutas. Corel´ile ei meeldinud, et talle tähelepanu ei pööratud. Nii hakkas neidis ka mehe poole ebaviisakusi loopima. Ta ei reageerinud ikka kuid suu tõmbles veidi. Carlie oli kindel, et varsti kargab valvur talle kallale....kuid kahjuks seda ei juhtunud.  Lettie tegi korraks kurva näo ja tõusis. "Noh nüüd peaks kindlasti mind peatama." mõtles Scar muigega ja hakkas raamaturiiuli juurde kõndima. Kui valvur ei teinud sellest jällegi välja. "Mis toimub? Olen vist tõesti liiga hea olnud?" imestas Care ja hakkas arutlema kas oleks mõtet hakata raamaturiiulit raamatuid alla kiskuma, tuli talle mõte kui neidis riiuli juurde jõudis. "Vist parem mitte. Tahaks veel puhketoas olla." otsustas Star ja puhkes siis naerma. Raamaturiiulis olid nii enamus mingid beebi raamatud pehmete kaantega. "Ei no jah siin on jah mõned selle arengutasemega." mõtles Scarlette ikka veel naeru kõkutades. Ta võttis ühe raamatu kätte kuid viskas selle jälle riiulisse kohe tagasi. "Mind küll mingid "Põrsas Pambu seiklused" ei huvita."mõtles neidis üleolevalt ja naasis tugitooli tundes üle pika aja valvuri pilku oma seljal. Tore teda oligi liiga kauaks valveta jäänud. Istudes tundis Angel palavust. ta keeras oma mõnusalt suure pusa varukad üles. Selle leidis Lotta nimelt täna hommikul oma sahtlist. Eile oli ta alles oma riidekoti kätte saanud ja õhtul saabudes oma uude tuppa oli tüdruk riided lihtsalt suvaliselt need kummutisse visanud.  Varem seda igatahes polnud. Vähemalt nii mäletas Sorel. Aga nojah ta oli ka kuu valgete seintega toas valges kitlis veetnud nii, et mälu võib petta. Isegi kui see on toa eelmise toa omaniku oma jätab Star selle endale. See sobis lihtsalt tulevaks talveks imehästi ja seoses selle valge toaga, valget värvi ei kanna tüdruk küll vähemalt kümme aastat. Igatahes nüüd jäi Scarlett veidi turris olekuga tugitooli lösutama.

OT: Outfit

Spoiler:

[Adriana Dolohov]

Adriana üks kulm kerkis kergelt, kui ruumi astus sisse tema jaoks täiesti tundmatu nägu. Tegu oli ilusa tüdrukuga, arvatavasti umbes temavanusega. Paar aastat siia sinna, tänapäeval oli välimus nii petlik. Mõnda aega Ade lihtsalt jälgis tüdrukut, paistis, et tegu oli niinimetatud ohtliku patsiendiga, sest maja peal Ade temaga kokku sattunud polnud. Samas Adriana polnud siin kohas liiga kaua kannatama pidanud ka. Järeldust, et uustulnuk on ohtlikute ruumidest siia lubatud, kinnitas veel ka üks ilmselgelt tüütu kogu, kes kullipilgul tundmatut jälgis ja see pani Ade'i tundma tohutut tänulikust selle üle, et tal polnud põhjust hooldaja omamiseks. Hooldaja paistis väga häiriva ja tüütu tegelasena, kuigi ju oli tast tegelikult abi. Siiski, kui Adrianal hooldaja oleks, tekiks tal rohkem probleeme, kui ilma hooldajata.
"Heii, sina baleriinineiu, tule istu siia." teatas Adriana, kui uudishimu temast võitu sai, ja silmitses Scarletti. Kuna Ade istus näitsikust erinevas toaotsas, pidi ta tegema üpris kõva häält, mis nii mitmegi teise patsiendi pilgud talle püüdsid ja paljud neist jäid teda kergelt juhmi näoga vaatama, mis Adriana tüdinult ohkama pani. "Räägi mulle midagi huvitavat, sa tundud põnev," lisas ta veel üle toa ja kinnituseks, et tüdruk tõepoolest põnev tundus, libistas ta demonstratiivselt silmadega üle ruumis olevate inimeste, ise silmi pööritades. Kaks hommikumantlis ja vast tablakauimas poissi heitsid Adrianale selle lause peale pisut solvunud pilgu, aga keskendusid siis taas oma lauamängule.

[Sponsored content]