Isabella Cassandra Smith

[Maddy Smith]

ISABELLA CASSANDRA SMITH

"Hi, my name is Maddy and welcome to the Asylum.
Shall I be your guide?"

Hüüdnimed: Madella, Maddy.
Sünnikuupäev: 1998.02.19 (Keegi ei tea ta tegelikku sünnikuupäeva, aasta on pandud umbes ja kuupäevaks on see kuupäev, kui ta leiti)
Vanus: umbes 16
Bioloogiline sugu: Naine.
Orientatsioon: Demiseksuaalne.
Diagnoos: Läbi aegade on Maddyle antud palju diagnoose, nagu näiteks sotsiopaat, hallutsinatsioonid, skisofreenia jne. Õiget diagnoosi pole arstid siiani leidnud, kuid kõige lihtsam on öelda, et tüdruk on hull ja sellega rahul.
Liigitus: Ohtlik
Rahvus: Teadmata. Paberites britt.

Iseloom: Maddy iseloomu on raske kokku võtta, kuid võib öelda, et ta on väga väga sõltuv oma tujust ja parasjagu peas ringlevatest mõtetest. Nt võib ta mõnipäev olla väga sõbralik ja meeldiv ning teine päev püüda sulle nuga selga lüüa, sõnaotses mõttes. Samuti võib ta tegutseda pähe karanud mõete ael lihtsalt selleks, et endale tõestada, et ta tõesti saab selle asjaga hakkama.
Kuigi Maddy on päris kergelt valmis teisi inimesi vigastama, armastab ta end piisavalt, et vältida võimalusel enda vere nähtavale toomist - kuid kui see ette tuleb ei vigise ta üldiselt väga palju vaid on sellest üle ja püüab abi leida, kui võimalik. Kuigi Maddy valikud tunduvad väga suvalised, ei vigasta ta näiteks kunagi väikesi lapsi, vähemalt mitte tõsiselt, ega ka piina pikalt inimesi, kes tema vastu head on. Arstid ja muud inimesed pole veel kahjuks või õnneks seda mustrit märganud.
Tüdruk on ülimalt nutikas ja ta võimed ei jää palju alla ka Sherlockile endale, kuigi ta ei näita seda peaaegu kunagi välja oma hullumeelsete ja mõtlematute tegudega.
Välimus: Madellal on umbes alaseljani ulatuvad kohevad blondid juuksed ja väga tumepruunid suured silmad, mis püüavad kergelt pilku ta kahvatus näos. Tüdruk on 1, 76 m pikk ja piisavalt naiseliku kehaehitusega - mitte kuigi suured rinnad ja puusad, aga piisavalt et sobiva riietusega vastav mulje jätta. Ise on ta oma välimusega rahul, kuna kui ta endale meeste riided selga paneb ja veidi meigiga vaeva näeb või ta vabalt ka poisikluti mulje jätta. Riietusest ja stiilist on umbes sama keeruline rääkida, kui ta iseloomust. Hullumajas talle küll liiga palju valikut ei anta, kuid enne hullumajja sattumist võis tema seljas tõesti näha ükskõik mida, vastavalt sellele, mis tuju tal oli.

Pere: Teadmata. Kasuvanemad Elizabeth Smith ja Alexander Edward Smith.
Elulugu: Sündis teadmata maal, tõenäoliselt mitte haiglas. Umbes viie aastasena sattus ta mingil viisil Londonisse, kust politsei ta leidis. Tüdruk ei omanud oma minevikust rohkem mälestusi, kui vaid üks triibuline emane kass, kes ilmselt ta lemmikloom olnud oli.
Tüdruk ei sattunud aga lastekodusse, nagu paljud tema sugused orvud või teadmata minevikuga lapsed, vaid ta lapsendati hoopis ühe politseiniku poolt, kes oma mehega lapsi ei saanud. Esialgu tundus kõik vägagi kena, perel oli isegi oma kass, kellega Maddy väga kiiresti sõbrunes. Kuni oma üheteistkümnenda eluaastani ta eriti jõhkraid tegusid korda ei saatnudki, kuid siis suri kass ära ning see mõjus talle väga rusuvalt. Vanemad otsustasid uue looma võtta - seekord koera, armsa kuldretriiveri kelle kasukas nii hästi nende väikse plikatirtsuga kokku sobis. Maddy ei mõrvanud koera, nagu te võib-olla ootasite, kallis lugeja, vaid ta sai koeraga väga hästi läbi, nagu ka kassidega. Sel aastal aga vahetas Madella ka kooli ning uues koolis hakkasid kõik teda kiusama, tüdruku enda jaoks oli see täielik müstika ja ta lihtsalt ei mõistnud oma eakaaslasi. Siiski - ta ei lasknud end sellest rusuda. Esialgu polnud see kuigi palju rohkem, kui tema Madellaks kutsumine. Kusjuures, tüdrukule hakkas see nimi isegi meeldima, nii et ta ei teinud neist välja. Peagi, loomulikult, läksid asjalood hullemaks kuna ei sallitud, et Maddy neist välja ei tee.
Maddy ei lasknud end kaua väntsutada. Peagi hakkasid mõndade kiusajate lemmikloomad salapäraselt kaduma ja neid ei leitudki kunagi (Maddy müüs loomad Iirimaale). Tüdruk ei praalinud sellega, et tema loomade kadumise taga on, küll aga nautis ta neid pisaratriibulisi nägusid, millega mõned plikad paar nädalat koolis käisid, kui oma tupsununnusid kuskilt leida ei suutnud.
Kiusamist paari kiisu-kutsu kaotamine loomulikult ei lõpetanud, nii et Maddy pani oma aju proovile teistel viisidel - varastas näiteks kiusajate õpikuid ja vihikuid ning pani need kooli võimlas põlema, lavastades süüdi ühe poisi, kes oli nagunii saanud juba palju hoiatusi kiusatavate õpikute peitmise eest. Ja nii ta vaikselt vedaski kõik oma kiusajad põhja, ilma et nad seda ise märganudki oleksid. Kahe aasta pärast olid nad koolist välja langenud ja/või visatud.
Kui Maddy oli neliteist, tegi keegi aga avalikuks ühe video Maddyst, kes ühe oma kiusaja kotti mürgise ämbliku pani. Video oli seni teadmata olnud, kuna filmija lõhkus oma telefoni samal päeval täiesti juhuslikult ära, ega leidnud pikka aega võimalust selle taastamiseks.
Video keerutas kõik jälle üles ning korraga kartis kogu kool Maddyt, mis väljendus osade puhul tema kiusamisega, teiste puhul tema hülgamisega. Video jõudis ka Maddy kasuvanemateni, kes sellest täiesti üllatunud olid, kuid leppisid lõpuks tüdruku seletusega, et ta tegi lihtsalt kiusajale tagasi ega teadnud, et tegu on mürgise ämblikuga.
Kui Maddy oli viisteist, otsustas osa tema klassist korraldada ühe peo, kuhu oli naljapärast kutsutud ka Maddy (kutsusid ühed teise kooli poisid, kes ei uskunud, et tüdruk nii hirmuäratav on oma tumeda silmameigi ja mõrvarliku naeratusega). Maddy aga ilmus kohale, kõik olid sellest piisavalt üllatunud, kuid otsustasid tüdruku vastu võtta. Poiste plaan oli Madellale korgijooki manustada, et hiljem oma vajadusi rahuldada, kuid nad ei arvestanud sellega, et tegu on noore psühhopaadi hakatisega, kel polnud raskust märgata ühte kätt, mis välkkiirelt ta klaasi kohal käis, kui üks poistest ta tähelepanu kõrvale juhtida püüdis. Tüdruk ei joonud seda, kuid teeskles väga veenvalt, et on joonud, nii et üks poistest otsustas ta õue värske õhu kätte viia. Teised kaks tulid veidi hiljem järele. Nad viisid Maddy autosse, sõitsid linnast välja ning ei neid ega ka nende autot ei nähtud peale seda viis kuud. Maddyt süüdistati, kuid tõendeid ei olnud, kuni lõpuks üks kalamees juhuslikult auto esi stange kevadel järvest välja tõmbas. Auto ja surnukehad leiti ning asja hakati uuesti uurima. Maddy oli kõik korraldanud nii, et kõik niidid viisid temast mööda, jätsid ta puhtaks, kuid ta ei saanud muuta hirmul inimeste mõtteid. Järgmine kolmik - üks tüdruk ja kaks poissi - läksid isegi nii kaugele, et otsustasid omakohtu kasuks. Maddy ei näinud seda ette ning kui teda lõpuks kõrvaldada üritati, varjus ta kööki, kus loomulikult oli palju nugasid, mida omakohtu pidajad ette ei näinud, nii et Maddy mõrvas kiirelt ja vaikselt poisi, kes kõige ees sisse astus, ässitas oma koera kallale tüdrukule, sai tabamuse millegi habemenoa taolisega otse reide ja lõpetas viimase poisi elu lüües ta ninaluu talle ajudesse.
Oma vigastatud jala ja vähese aja tõttu ei olnud ta võimeline kõike koristama, enne kui ta kasuvanemad koju jõudsid, nii et ta oli ilmselgelt mõrvades süüdi - need olid küll olnud enesekaitseks, kuid enesekaitseks oleks pääsenud ka vähemast, kui kolme oma koolikaaslase tapmisest. Asjad läksid väga segasteks, mitmed arstid ja psüholoogid uurisid tüdrukut, kuid asi mis ta murdis ja hullumajja saatis oli see, et ta koer otsustati magama panna. Tüdruk keeras täiesti ära ja üritas peksta või lüüa ükskõik mida, mis ta haarde ulatusse jäi.
Hullumajja sattumine: Mõrvas kuus inimest, millest vaid kolme suudeti tõestada ning keeras täielikult ära, kui ta koer magama pandi, mis tõttu teda ei suudetud rahustada teisiti, kui vastavate ravimitega. Rääkimine ei aidanud ja tee viis ta valge särgiga ühte Glasgow Hullumaja erilisse valgete seintega ruumi.